HELEN VÄRNO KÕNE ÕPPEAASTA AVAAKTUSEL

Armas koolipere! Ma arvan, et te kõik olete näinud lastefilme, kus unistused naiivselt täituvad. Näiteks animafilm “Zootroopolis”, kus jänes tahab saada politseinikuks. Keegi peale tema enda ei usu temasse, kuid ta eesmärk saab imekombel täidetud. Muidugi ta ebaõnnestub vahepeal, kuid filmi lõpp on sellegipoolest õnnelik. Päriselus on peaaegu samamoodi - ebaõnnestuma peab selleks, et järgmisel korral oma vigu parandada. Erinevus multifilmi ja elu vahel peitub muidugi selles, et elus on õnnelik lõpp kerge kaduma. Elu õnnelikele hetkedele tehakse tavaliselt järg, kus juhtub jälle mõni äpardus, kuid ka need lõpevad kenasti. Loomulikult selleks, et siis veel uut episoodi teha. Isegi viimase aja koguperefilmid on elu eeskujuks võtnud ja väntavad muudkui uusi osi. Kui jõuludele pühendatud linateos välja jätta, on “Jääajast” juba viis osa tehtud. Seda aga ilmselt raha teenimise eesmärgil. Kordan sõna eesmärgil!

Eesmärgid on need, mis meid edasi viivad. Kaasõpilased, ma tahan teid julgustada, et te ei annaks alla oma unistuste poole püüdlemisel. Nautige aega, kus saate olla poolel teel oma eesmärkide saavutamisel. Ilmselt teate ka telefonimänge, kus järgmisele tasemele saamine on elevusttekitav. Jõudes aga mängu lõppu, kust edasi pole võimalik minna, tekitab see vaid hetkelist õnnetunnet. Seejärel visatakse telefon nurka või hakatakse mängima mõnda muud mängu. Balleti puhul sellist olukorda õnneks ei teki - alati on võimalik veel areneda.

Te olete valinud tohutult raske tee, aga te olete juba praegu jõudnud väga kaugele - seegi on suur saavutus, et te olete saanud võimaluse siia kooli õppima asuda. Mõelge nüüd ise - kõik, kes on neljanda klassi läbinud, teavad, et ristküliku pindala valem on a korda b või kasvõi seda, et karud magavad talveund. Aga seda, kuidas teha battement tandu’d, varvaskingadele paelu õmmelda või seda, et Maria Taglioni ei olnudki tegelikult esimene tantsija, kes varvastele tõusis, teavad ainult balletikooli õpilased. Teil on suur eelis!

Muidugi ma ei liialda, kui ütlen, et teil tuleb valada higi, verd ja pisaraid. Aga seda, kui palju keegi midagi valab, on ta enda teha. Lisaks tuleb ohverdada aega ja puududa sõprade sünnipäevapidudelt, poole kohaga loobuda kiirtoidu söömisest ja tegeleda oma väljapoolsuse arendamisega samal ajal, kui eakaaslased Solarises tšillivad. Uskuge mind, see, et te millestki loobuma peate, toob teile tegelikult ka hulgaliselt häid emotsioone ja palju võimalusi. Lisaks sellele, et te saate tantsida ja laval esineda, õpite te tundma ka iseennast ja oma keha. Teist kujuneb isiksus, kes te tulevikus olete. Lisaväärtuse annab veel võimalus õppida väikses koolis, mis on kui perekond.

Minu klassil tuleb siin koolis nüüd viimane aasta. Me oleme 11 aastat koolipinki ja 7 aastat balletipõranda nühkimist vastu pidanud ja peame ühe aasta veel. Eksole?! Ja õpetajad, ma loodan, et ka teie kannatate meid veel ühe aasta välja. Kõik teised õpilased, teie peate meist natuke kauem koolis käima. Aga see on tegelikult ilus aeg. Isegi kui kõik päevad ei ole vennad, nautige kooliaega ja jääge mäletama ainult parimat. Ärge kartke olla teie ise, ärge kartke unistada ja neid unustusi ellu viia!

Üli-super-hüper-mega-vahvat kooliaastat ja jõudu töötamiseks kõigile!

Helen Värno
Tallinna Balletikooli 2018 lõpetaja ja
Tallinna Balletikooli Õpilasesinduse president